Tundub, et olen laisk

Reedel puhkasin.

Laupäeval oli kavas cross training (ujumine/pilates/ratas vms)... aga ei teinud! ??? Laisk olen, lihtsalt ei teinud ja kõik. Mul ei ole isegi ühtegi head vabandust. Jep, sellise suhtumisega saabki minust jooksja. Oeh, mis ma siin ikka heietan. Nüüd on vist kätte jõudnud üks murdepunkt, kust võib vale tegutsemisega kõik untsu minna.

Kurjam, kui kahju oleks, kui kõik untsu läheb. Olen just hakanud vaikselt inimestele rääkima, et sihukese asja ette võtsin. Mõne sõnaga ja paarile inimesele, aga no ikkagi. Päris piinlik oleks, kui nad minult septembris küsivad, et noh Birgit, mis ajaga poolmaratoni läbisid. Ja kui mina selle peale vaid punastan ja hakkan vabandusi otsides podisema. Oeh, see mental image tekitab ikka väga rõveda tunde. 

C'mon, Birgit, võta nüüd end kokku! Vahet pole, mis elus hetkel toimib, commitment on commitment. 

Pühapäeval jalutasime Mammuga metsas. Selline mõnus 9 kilomeetrit täis jutustamist jälle. 

Neli nädalat sai eilsega läbi. See pole tegelikult üldse kerge olnud, päris palju olen iseend pidanud ületama. Saan aru, et keskmise inimese jaoks ei ole mõned kilomeetrid joosta just eriline saavutus, aga minu jaoks on. Äge on näha, kuidas olen lühikese ajaga megalt edusamme teinud. Nüüd aga läheb aina raskemaks, igal nädalal kilometraaž suureneb. Liblikad tulevad kõhtu, kui mõtlen, et peaksin suutma iga nädala veidi rohkem joosta. 

See nädal saab kindlasti keerulisem olema, trennid on raskemad, isiklikus elus keerulisem nädal ja lisaks on jaanid. Palju puhkepäevi ja ringi reisimist paneb kindlasti mu commitmendi korralikult proovile. Tuleb enne ära otsustada, et vahet pole, kus olen, millises emotsionaalses seisus või mis iganes muud, siis trenn tuleb ära teha. 

Mis toimub?!

Kurjam, see blogimine on praktikas palju keerulisem, kui teoorias alguses tundub. Jooksmise ajal mõtlen alati, et kui koju jõuan, siis kirjutan siia sellest ja tollest emotsioonist. Reaalsuses on koju jõudmise hetkeks peas juba hoopis teised mõtted. Ja kui ma ka ühel hetkel siia blogisse jõuan, siis tuleb emotsioone täis postituse asemel jälle üldine jutt sellest, mis eelneva nädala jooksul teinud olen. 

Märkamatult on jälle nädal möödas! Mul jookseb hetkel neljas nädal! WTF, kuidas ma nii kaua olen vastu pidanud?

Eelmisel nädalavahetusel juhtus midagi veidrat, midagi nii veidrat, et kui keegi oleks mulle 4-5 nädalat tagasi öelnud, et ma nii tunnen või tahan, siis oleksin nad kohe ikka väga kõva häälega välja naernud. Nimelt olin veidi puntras oma asjadega, peas valitses korralik tohuvabohu, millestki ei saanud enam aru ja miski ei tundunud loogiline. Ja sellest segadusest puhkamiseks tundus ainus loogiline samm jooksma minna. Kuidas saab see võimalik olla? Ma ju vihkan jooksmist?! Või vihkasin? Ma ei teagi enam, "vihkama" tundub tegelikult kuidagi liiga karm väljend. Kas tõesti on ainult mõne nädalaga juba selline muutus toimunud?

Reedel jooksin Nõmmel 5.5 kilomeetrit. See tundub juba kuidagi normaalne, ei midagi hirmutavat. Laupäeval 4.3 kilomeetrit. Laupäevaks olid jalad päris kanged, kuna jooksin Nõmmel ja tiirutasin ikka päris tublisti künkast üles ja künkast alla. 

Pühapäeval avastasin, et tegin viis trennipäeva järjest. Viis trennipäeva!! Uskumatu. Viimati olin nii tubli 5 aastat tagasi, kui tegin seda ränka võitlustkunstidest inspireeritud kava. 

Aga ikkagi, mismoodi juhtub see, et vihkad terve oma elu jooksmist ja siis ühel hetkel tundub jooksmine ainus asi, mis aitab ülemõtlemise ja korralageduse vastu? Kas tõesti juhtub ka minuga see, mis on juhtunud tuhandete inimestega, kes armastavad jooksmist? Veider, väga veider! Aga tuleb täpsustada, et "armastan jooksmist" oleks ilmselge liialdus.

Pühapäeval ja esmaspäeval puhkasin.

Ja teisipäeval alustasin uue hoo ja neljanda nädalaga. See nädal on veidi hirmutav, sest kõikidest Walk/Run'idest on saanud Easy Run'id. Mis tähendab seda, et enam pole väga okei, et kõnnid ja jooksed vaheldumisi, vaid tuleb rahulikult joosta. Paberil näeb see väga hirmus välja. Kui aga vaatan reaalsusele näkku, siis vähemalt reedel ja laupäeval ei kõndinud enam kordagi. Seega ehk polegi nii hull. Kuigi see on alati lohutav olnud, et kui ma tõesti ära väsin ja kõndida tahan, siis pole midagi hullu, sest nii on kavas ette nähtud. Need on need mind-games, alati tahaks parem, tublim ja osavam olla. 

Teisipäeval: 4.5km Pääskülas (eesmärk 3.3km)

Kolmapäeval: 5 km Pääskülas (eesmärk 4.9 km)

Ja neljapäeval 8 kilomeetrit Pääskülas (eesmärk 6.5 km). Kaheksa kilomeetrit - see on ikka väga palju. Okei, olgem lõpuni ausad, viimased 500 meetrit kõndisin, aga ikkagi! Ka 7.5 kilomeetrit on rohkem, kui kunagi oma elus olen korraga jooksnud, see pole isegi ligilähedal mitte. 

Mulle tegelikult meeldib, kui jooksen plaanitust sutsu rohkem. Sellel on ka lihtne seletus. Nimelt, kui peaks juhtuma, et ma tõesti ei jaksa mingil hetkel ja kõnnin mõnesaja meetri, siis kokkuvõttes olen eesmärgi ikka täis jooksnud. Võib-olla kõlab rumalalt, aga umbes taoline loogika käib peast läbi. 

Ei tea, kui ma olen jõudnud 4 nädalaga 8 kilomeetrini, siis kas tõesti on võimalik, et olen 10 nädala pärast valmis läbima 22? Friiking hirmutav!

This might work

Räägin siis sellest nädalast ka veidi, sest avastasin just ehmatusega, et täna on reede ja nädal, mis pole õieti alanudki, on juba läbi saamas.

Esmaspäeval puhkasin. Tegelikult ei puhanud, aga trenni mõistes ei liigutanud lillegi. 

Teisipäevaks oli plaanis 4.9 km run/walk. Teisipäev oli selline veider päev, kuhu sattus palju teistmoodi tegemisi ja käimisi. Mis tähendas, et trenniga oli kiire. Olin endiselt magamata ja energiast täitsa tühi. Aga tundub, et see kõik töötas minu kasuks. Kuna aega oli vähe, siis ei olnud aega ka mõelda sellele, et olen väsinud ja ei viitsi, kogu fookus läks jooksmisele. 5 kilomeetrit ja 35 minutit hiljem oligi teisipäevane trenn tehtud. Ma jooksin 5 kilomeetrit järjest ja jäin ellu!! WTF?! Mis minuga vahepeal juhtunud on? Kas on võimalik, et nii lühikese ajaga toimuvad juba mingisugused muutused? Ja teisipäeval ma ei vihanud jooksmist, isegi enam-vähem tore oli. Okei, ärgem nüüd nende emotsioonidega üle pinguta, jääme lihtsalt selle juurde, et täitsa rõve polnud. 

Kolmapäeviti kõnnime! Kilomeetrite osas jään nüüd veidi hätta, sest minu telefon näitas 8.3 km, Mammu oma 10 km. Ega sel väga vahet polegi, peaasi et tore oli. Ja tore oli meil küll - poolteist tundi emotsioone täis arutelu viimase aja juhtumistest. Mul on hea meel, et tegime sellest iganädalase sündmuse! Eriti tore on see siis, kui oled parasti emotsionaalses ummikus ja saad rahulikult arutleda oma dilemmasid inimesega, kes tunneb Sind juba üle kümne aasta. Tuleb välja, et kõndimine teeb ka pea veidi selgemaks. :)

Neljapäeval juhtus aga see tore lugu, et ärkasin hommikul paar tundi plaanitust varem. Ma lihtsalt magan äärmiselt kehvasti viimasel ajal. Ja kuna ma ei osanud endaga miskit peale hakata nii varakult, siis viskasin trikoo kotti ja läksin hoopis ujuma. Täitsa mõnna oli. Aga andis tunda, et pole väga-väga kaua ujunud. Esimesed paarsada meetrit olid väga rasked. Pikalt ei ujunud, piirdusin seekord 800 meetriga. Ujumisega on selline naljakas lugu, et võtan alati eesmärgiks vähemalt 1000 meetrit. Ja nendel päevadel, kui tunnen, et kohe üldse ei jaksa/ei viitsi/ei taha, siis tuleb meelde üks artikkel, kus Andres Sõber rääkis, et talle meeldib ujuda ja kõndida ("Eilegi ujusin 700 meetrit ja kõndisin koeraga tund aega.."). Ja mõtlen, et noh 700 meetrit jaksan ikka ära ujuda. Eile oli sama mõte. Ja näe, jaksasingi! Pluss siin tuli mängu vana hea SW mantra "Always do one more!"

Täna puhkan jälle. Tegelikult vaatan, mis tunne õhtul on. Ilmselt oleks mõistlik ikkagi õhtul jooksma minna ja teha üks nädavahetuse päev ette ära, sest mine tea, mis järgmised kaks päeva endaga kaasa toovad. 

Holy crap - nii palju ristikesi olen saanud juba tõmmata! 

Jooksmist ma endiselt ei armasta, samas ei vihka ka. Täitsa okei on. Vaatasin oma tabelit ja siis hakkas kõhus keerama, sest kui mul on kolmas nädal käsil, siis see tähendab seda, et umbes 11 nädala pärast peaksin olema võimeline jooksma mitu tundi järest. Hirmutav, megahirmutav ikka!

Do I have to do this??

See blogi pidamine võtab veel harjumist. Tuleb ikka nii, et korraga tuleb rääkida mitmest päevast ja siis pole emotsioonid enam need.

Eelmine reede oli nagu ikka PUHKEPÄEV! Räägin siin nendest Rest Day'dest nii nagu oleks suur pidupäev, tegelikult suurem emotsioon puudub. Niisama on midagi ropendamise vahele tore hõisata. 

Kuna reedel sai üle väga pika aja väljas käidud ja mõnusat olemist jätkus hommikuni, siis laupäevane jooksmine eriti tore polnud. Kava nägi ette - Run/Walk 4.9 km. Birgit laupäeva keskpäeval: "Hõre on olla ja üldse ei viitsi! Türben küll, oli mul vaja selline eesmärk panna?" Ajasin end püsti ning läksin Männikule, helistasin sõbrannadega ning kõndisin oma tunnike. Okei, paar minutit jooksin ka, aga seda oli nii häbiväärselt vähe, et seda ei julge isegi mainida mitte. Olin endas pettunud ja tutistasin end päris tublisti, et niimoodi ma küll selleks poolmaratoniks valmis ei saa. "Laisk oled, Birgit, laisk oled!" Kui kõndimise lõpetasin, siis tabasin end mõttelt: "Birgit, mis Sul viga on?! Mis kuradi pärast Sa iseendaga niimoodi pahurdad? Sa peaksid endale pigem pai tegema ja kiitma end selle eest, et nii hõreda olemise ja magamatusega end üldse toast välja suutsid ajada." Tuleb välja, et teen iseendale tihtipeale päris palju liiga. Selle asemel, et märgata väikeseid edusamme ja enda ületamist, annan iseendale peksa asjade eest, mis pole nii hästi kui võiks ja tahaks. 

See kehtib vist paljude puhul. Peaksime kõik rohkem märkama iseenda ka kõige pisemaid edusamme. Kui mina endale pai ei tee, kes siis veel?! (Okei, mõnikord harva on keegi teine ka nõus pai tegema, aga siiski.)

Sellises džunglis jooksen, kõnnin ja mõtlen elu üle järele. Mõnna-mõnna! 

Ja mis pühapäevasest trennist sai? Laupäeva õhtu ja pühapäeva varahommik oli midagi sellist, mida ma seletada ei oska, aga see selleks. Lihtsalt pühapäevaks oli kogunenud jälle terve hunnik magamata tunde ja igasugune trenn oli viimane asi, millele mõelda jaksasin. Olen pühapäevakseks trenniks pannud cross training'u (esialgu 30 min, 5.nädalast pikemalt). Selle all on mõeldud nii: Incorporate one or two days of non-impact cross-training, such as cycling, elliptical, swimming and yoga into your routine to build your fitness and prevent injuries. 

Ei teagi, kas asi on selles, et pühapäevad on siiani olnud täis igasugu muid tegevusi või on asi ikkagi laiskuses ja otsin lihtsalt vabandusi, aga eelmisel nädalal avastasin kell 10 õhtul, et mul on see asi veel tegemata. Kõige ideaalsem oleks, kui käiksin kord nädalas ujumas, aga noh pühapäeva õhtul kell 10 enam väga kuhugi ujuma ei võeta siin Tallinnas. Otsisin siis vanad jooga videod välja ning ähkisin ja puhkisin see 30 minutit trenni ikkagi ära teha. Jälle üks pai iseendale! Üldse ei viitsinud, aga kui peab, siis peab. 

Peaksin vist pühapäevad mõne teise päevaga välja vahetama, sest ujumas mulle täitsa meeldiks käia, aga see peaks olema mõnel hommikul ja nädala keskel. Ah mõtlen sellele järgmisel nädalal. 

I am still doing this

Eelmine postitus oli drafti jäänud. Selle vea parandame nüüd:

Tegelikult on emotsioone palju. Naljakas, see on vist ainult hea märk, et sihukese pisikese asjaga palju emotsioone on. Tähendab, et muid muresid on vähe. ;)

Teine nädal algas jälle sigahästi, sest esmaspäev on puhkepäev!

Teisipäeva vahetasin kolmapäevaga ära ja käisime Maarjaga Sakus kõndimas hoopis. Poolteist tundi värskes õhus ja 10 km nagu naksti täis.

Kolmapäeval jooksin Pääsküla rabas jälle - 4.9 km. Täitsa ok oli vist. Jooksmist ma endiselt ei armasta.

Neljapäev ehk eile: Run/Walk 3.3 km. Panin klapid kõrva ja esimene emotsiooni oli: "Oi kurat, kõht on veel nii täis, õhtusöögi seedimine veel täitsa pooleli ja lihtsalt ei jaksagi üldse joosta. Nojah, mis siis ikka. Punnitan selle esimese loo ära ja kui üldse ei jaksa, siis kõnnin. Kõndida ma ikka jaksan. Esimese loo jooksin ära, siis teise, siis kolmanda... Lõpuks sai plaanitud ring täis. Ossaraks, kui uhke ma enda üle olin. Ma JOOKSIN TERVE RINGI! Kuna rallisin tavapärasest veidi teismoodi rada mööda, siis haarasin kohe telefoni järele, et vaadata, kui palju kokku tuli. Ja raisk! Endomondo gps jälle ei toiminud ja näitas, et rassisin täpselt 0.00 kilomeetrit. Mine p*tsi!

Ropendasin väga palju. Aga noh pärast kodus vaatasin, et see ring on umbes 4 km.  Võin vist endale väikese pai teha. Mingi hetk juba natukene isegi armastasin jooksmist, aga see oli umbes pool sekundit, seega see vist ei loe.

I might do this

See eesmärk on minu jaoks ikka friiking hirmus. Ma pole mitte kunagi oma elus jooksnud korraga rohkem kui 3-4 kilomeetrit. Jooksmine on rõve! Või kas ikka on? Mul jookseb (heh, isegi mu tegevust väljendav sõnavalik jookseb :D ) hetkel teine nädal. 

Mis siiani teinud olen?

Esimene päev: Ülitore päev oli - Rest day! 

Sel päeval mõtlesin küll, et see on maailma lihtsaim kava, mida järgida. 

Teine päev: Run/Walk 3.3 km - Hirmus-hirmus. Õnneks on kavas run/walk. Ja soovitused olid juures, et tee täpselt nii, et Sul endal hea oleks. Harjuta kasvõi esialgu, et jooksed ühe minuti ja siis kõnnid minuti. Kes seda kella ikka jaksab jooksmise ajal vaadata. Jooksin ühe loo ja kõndisin teise. Töötas küll. 3.3 kilomeetrit möödus täitsa okeilt. Aga jooksmist ma veel ei armasta.

Kolmas: Kõndisime Maarjaga Sakus 12 km ja viisime end üksteise eludega kurssi. Väga tore oli! Kõndimist armastan ma küll. Teeme sellest iganädalase traditsiooni. Muutsin seetõttu isegi veidi kava, tegelikult tõstsin päevi ringi. Vahetan pühapäevase 3-4 km kõndimise kolmapäevaga ära. Veedan sõbrannaga kvaliteetaega, viime end üksteise eludega kurssi, lihtsalt tavapärasest veidi tervislikumalt. 

Neljas: Run/Walk 3.3km. Pääskülas

Reede on puhkepäev!

Laupäeval: Run/Walk 4.9 km. Jooksin Pääskülas 6 km. Ja mul oli täitsa tore. Selle 6 kilomeetri peale oli umbes 3 lugu, mille kõndisin. No mis sa teed, kui enam joosta ei jaksa!? Aga mul oli täitsa tore! WTF?

Pühapäeval: cross training - ehk ujumine, jooga, ratas vms, 30 minutit. Sellega ma saan isegi hakkama, sest ujuda mulle meeldib, vajadusel joogatan ka. Aga noh, kuna olin maal, siis tegelikult jäi trenn ära. Piinlik, aga mis siin ikka vabandada. Tegelikult rassisin terve nädalavahetuse emal aias, pärast oli tunne küll nagu oleks tublisti trenni teinud, aga see vist tegelikult ei lähe arvesse.

Ja saigi esimene nädal läbi! Noh, kõik käed-jalad on alles, isegi ville pole. Tundub, et polegi nii hull. Samal hetkel tuleb meelde, et 13 nädala pärast peaksin JOOKSMA (!) 21.1 kilomeetrit. See mõte toob liblikad kõhtu ja süda läheb pahaks. Hetkel veel on tunne, et never-ever ei suuda. 

Aga nädalaga on muutunud see, et olen enda suhtes palju sõbralikum. Saan iseendaga veidi paremini läbi.

I should do something...

...ehk kuidas kõik alguse sai.

Paar nädalat tagasi avastasin end eneselegi ootamatult ummikus. Kõigest oli kopp ees, miski ei erutanud ega huvitanud. Kõik teised elasid kuskil eemal oma elu ja mina tõukasin toredaid inimesi endast eemale. Pidin endale tunnistama, et lihtsalt kulgen ja olen. Et olen muutunud igavaks ja mõttetuks kulgejaks. Miskit oli tarvis muuta. Tol hetkel istusin Pääsküla mändide vahel, kimusin vesipiipu ja hakkasin elu mõtet otsima. Jep, istusin samblikul, haletsesin iseend ja kimusin ihuüksinda vesipiipu.

Avasin üle väga pika aja märkmiku, kuhu hakkasin mõned aastad tagasi kirjutama eesmärke, mida elult tahan - "100 lifelong goals". Okei päris sadat pole suutnud välja mõelda, umbes 43 juures olen seisma jäänud. Selle märkmiku eesmärk oli unistada, mida saavutada tahan, õppida tahan, milliseid kogemusi, millist perekonda... Ainus tingimus oli, et selle unistamise ajal ei tohi ratsionaalselt mõelda. Ei tohi muretseda raha pärast, tervise ja ka selle pärast mitte, kas kunagi need eesmärgid ka päriselt täituvad või mitte. Eesmärk oli lihtsalt unistada ja välja selgitada, mida ma päriselt tahan. Muide, 43-st eesmärgist kaheksal on juba tehtud linnuke juures!

Peas hakkas kummitama pidevalt SWs korratud mantrad stiilis: "If you don't know where you're going, you'll probably end up somewhere else." "If you can dream it you can achieve it!" 

Niisiis võtsingi paberilehe ja hakkasin kirjutama, mida ma aastalt 2016 ootan. Neid punkte tuli üllatavalt vähe. Lühidalt: töö, hambad, kool, keegi tore ja reisimine. Naljakas, tervisega seonduvat ei pannudki kirja. 

Kimusin siis oma piipu edasi ja jõudsin lõpuks järeldusele, et mul on eesmärki tarvis. Midagi väga reaalset ja hirmuäratavat. Mõttekäik oli umbes selline: mis on asi, millega ma enda juures kõige vähem rahul olen? Mis on asi, mis mu mugavustsoonist välja viiks?

Ja tulemus: osale SEB sügisjooksul. Kõige vähem olen hetkel rahul oma füüsilise vormiga ja ma olen terve elu vihanud jooksmist. Samas on mul selles unistuste märkmikus ühe eesmärgina kirjas, et tahan osaleda mõnel maratonil. Tol hetkel seda kirjutades mõtlesin eelkõige suusatamisele, sest noh ma ju vihkan jooksmist. Ühtegi konkreetset distantsi mul selle eesmärgi juures kirjas polnud. Mõtlesin kunagi, et kui ma suudan ükskõik millisel suurel rahvaspordiüritusel osaleda, siis võin enda üle päris uhke olla. 

See vastik jooksmine tundub hea viis, kuidas oma vastupidavust suurendada. Lisaks sellele olen kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed lihtsalt ühel hetkel hakkavad jooksmist armastama ja ei neid hakkab saatma pidev soov jooksutossud jalga tõmmata. See tundub minu jaoks midagi väga utoopilist. Jooksmine on rõve - väsitav ja edasi saab aeglaselt. Aga noh miljonid inimesed jooksevad igapäevaselt ja palju, kindlasti on internet täis häid soovitusi. Hakkasin googeldama. Enam ei mäletagi täpselt, kuidas oma otsingu sõnastasin, aga midagi stiilis "How to get from being a couch potato to running a half marathon?" 

Ja näe, internet ongi igasugu kavasid ja häid ideid täis! Valisin ühe 14 nädalase programmi enda jaoks välja. Täna oli 11. päev! Ja täna otsustasin, et tuleviku mina jaoks on oluline, et oma ausad emotsioonid kirja paneksin. Et saaksin kehval päeval vinguda ja heal päeval kuhugi uhkustada, kui tubli ma ikka olen. Aga mis peamine, et kui ma õnnestun ja jooksen sügisel tõesti poolmaratoni, siis ma ei ole kindel, kuidas edasi käitun. Ma pole tõesti varem kunagi midagi sellist teinud. Äkki jooksen selle jooksu ära ja lähen tagasi couch-potatoks? No ja isegi kui lähen, siis on mul alati olemas koht, kust leida inspiratsiooni, kui olen omadega jälle ummikus. Koht, kus on minu enda siirad emotsioonid sellel hetkel veel võimatuna tunduval missioonil.

So here we go!