...ehk kuidas kõik alguse sai.
Paar nädalat tagasi avastasin end eneselegi ootamatult ummikus. Kõigest oli kopp ees, miski ei erutanud ega huvitanud. Kõik teised elasid kuskil eemal oma elu ja mina tõukasin toredaid inimesi endast eemale. Pidin endale tunnistama, et lihtsalt kulgen ja olen. Et olen muutunud igavaks ja mõttetuks kulgejaks. Miskit oli tarvis muuta. Tol hetkel istusin Pääsküla mändide vahel, kimusin vesipiipu ja hakkasin elu mõtet otsima. Jep, istusin samblikul, haletsesin iseend ja kimusin ihuüksinda vesipiipu.
Avasin üle väga pika aja märkmiku, kuhu hakkasin mõned aastad tagasi kirjutama eesmärke, mida elult tahan - "100 lifelong goals". Okei päris sadat pole suutnud välja mõelda, umbes 43 juures olen seisma jäänud. Selle märkmiku eesmärk oli unistada, mida saavutada tahan, õppida tahan, milliseid kogemusi, millist perekonda... Ainus tingimus oli, et selle unistamise ajal ei tohi ratsionaalselt mõelda. Ei tohi muretseda raha pärast, tervise ja ka selle pärast mitte, kas kunagi need eesmärgid ka päriselt täituvad või mitte. Eesmärk oli lihtsalt unistada ja välja selgitada, mida ma päriselt tahan. Muide, 43-st eesmärgist kaheksal on juba tehtud linnuke juures!
Peas hakkas kummitama pidevalt SWs korratud mantrad stiilis: "If you don't know where you're going, you'll probably end up somewhere else." "If you can dream it you can achieve it!"
Niisiis võtsingi paberilehe ja hakkasin kirjutama, mida ma aastalt 2016 ootan. Neid punkte tuli üllatavalt vähe. Lühidalt: töö, hambad, kool, keegi tore ja reisimine. Naljakas, tervisega seonduvat ei pannudki kirja.
Kimusin siis oma piipu edasi ja jõudsin lõpuks järeldusele, et mul on eesmärki tarvis. Midagi väga reaalset ja hirmuäratavat. Mõttekäik oli umbes selline: mis on asi, millega ma enda juures kõige vähem rahul olen? Mis on asi, mis mu mugavustsoonist välja viiks?
Ja tulemus: osale SEB sügisjooksul. Kõige vähem olen hetkel rahul oma füüsilise vormiga ja ma olen terve elu vihanud jooksmist. Samas on mul selles unistuste märkmikus ühe eesmärgina kirjas, et tahan osaleda mõnel maratonil. Tol hetkel seda kirjutades mõtlesin eelkõige suusatamisele, sest noh ma ju vihkan jooksmist. Ühtegi konkreetset distantsi mul selle eesmärgi juures kirjas polnud. Mõtlesin kunagi, et kui ma suudan ükskõik millisel suurel rahvaspordiüritusel osaleda, siis võin enda üle päris uhke olla.
See vastik jooksmine tundub hea viis, kuidas oma vastupidavust suurendada. Lisaks sellele olen kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed lihtsalt ühel hetkel hakkavad jooksmist armastama ja ei neid hakkab saatma pidev soov jooksutossud jalga tõmmata. See tundub minu jaoks midagi väga utoopilist. Jooksmine on rõve - väsitav ja edasi saab aeglaselt. Aga noh miljonid inimesed jooksevad igapäevaselt ja palju, kindlasti on internet täis häid soovitusi. Hakkasin googeldama. Enam ei mäletagi täpselt, kuidas oma otsingu sõnastasin, aga midagi stiilis "How to get from being a couch potato to running a half marathon?"
Ja näe, internet ongi igasugu kavasid ja häid ideid täis! Valisin ühe 14 nädalase programmi enda jaoks välja. Täna oli 11. päev! Ja täna otsustasin, et tuleviku mina jaoks on oluline, et oma ausad emotsioonid kirja paneksin. Et saaksin kehval päeval vinguda ja heal päeval kuhugi uhkustada, kui tubli ma ikka olen. Aga mis peamine, et kui ma õnnestun ja jooksen sügisel tõesti poolmaratoni, siis ma ei ole kindel, kuidas edasi käitun. Ma pole tõesti varem kunagi midagi sellist teinud. Äkki jooksen selle jooksu ära ja lähen tagasi couch-potatoks? No ja isegi kui lähen, siis on mul alati olemas koht, kust leida inspiratsiooni, kui olen omadega jälle ummikus. Koht, kus on minu enda siirad emotsioonid sellel hetkel veel võimatuna tunduval missioonil.
So here we go!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar