Räägin siis sellest nädalast ka veidi, sest avastasin just ehmatusega, et täna on reede ja nädal, mis pole õieti alanudki, on juba läbi saamas.
Esmaspäeval puhkasin. Tegelikult ei puhanud, aga trenni mõistes ei liigutanud lillegi.
Teisipäevaks oli plaanis 4.9 km run/walk. Teisipäev oli selline veider päev, kuhu sattus palju teistmoodi tegemisi ja käimisi. Mis tähendas, et trenniga oli kiire. Olin endiselt magamata ja energiast täitsa tühi. Aga tundub, et see kõik töötas minu kasuks. Kuna aega oli vähe, siis ei olnud aega ka mõelda sellele, et olen väsinud ja ei viitsi, kogu fookus läks jooksmisele. 5 kilomeetrit ja 35 minutit hiljem oligi teisipäevane trenn tehtud. Ma jooksin 5 kilomeetrit järjest ja jäin ellu!! WTF?! Mis minuga vahepeal juhtunud on? Kas on võimalik, et nii lühikese ajaga toimuvad juba mingisugused muutused? Ja teisipäeval ma ei vihanud jooksmist, isegi enam-vähem tore oli. Okei, ärgem nüüd nende emotsioonidega üle pinguta, jääme lihtsalt selle juurde, et täitsa rõve polnud.
Kolmapäeviti kõnnime! Kilomeetrite osas jään nüüd veidi hätta, sest minu telefon näitas 8.3 km, Mammu oma 10 km. Ega sel väga vahet polegi, peaasi et tore oli. Ja tore oli meil küll - poolteist tundi emotsioone täis arutelu viimase aja juhtumistest. Mul on hea meel, et tegime sellest iganädalase sündmuse! Eriti tore on see siis, kui oled parasti emotsionaalses ummikus ja saad rahulikult arutleda oma dilemmasid inimesega, kes tunneb Sind juba üle kümne aasta. Tuleb välja, et kõndimine teeb ka pea veidi selgemaks. :)
Neljapäeval juhtus aga see tore lugu, et ärkasin hommikul paar tundi plaanitust varem. Ma lihtsalt magan äärmiselt kehvasti viimasel ajal. Ja kuna ma ei osanud endaga miskit peale hakata nii varakult, siis viskasin trikoo kotti ja läksin hoopis ujuma. Täitsa mõnna oli. Aga andis tunda, et pole väga-väga kaua ujunud. Esimesed paarsada meetrit olid väga rasked. Pikalt ei ujunud, piirdusin seekord 800 meetriga. Ujumisega on selline naljakas lugu, et võtan alati eesmärgiks vähemalt 1000 meetrit. Ja nendel päevadel, kui tunnen, et kohe üldse ei jaksa/ei viitsi/ei taha, siis tuleb meelde üks artikkel, kus Andres Sõber rääkis, et talle meeldib ujuda ja kõndida ("Eilegi ujusin 700 meetrit ja kõndisin koeraga tund aega.."). Ja mõtlen, et noh 700 meetrit jaksan ikka ära ujuda. Eile oli sama mõte. Ja näe, jaksasingi! Pluss siin tuli mängu vana hea SW mantra "Always do one more!"
Täna puhkan jälle. Tegelikult vaatan, mis tunne õhtul on. Ilmselt oleks mõistlik ikkagi õhtul jooksma minna ja teha üks nädavahetuse päev ette ära, sest mine tea, mis järgmised kaks päeva endaga kaasa toovad.
Holy crap - nii palju ristikesi olen saanud juba tõmmata!
Jooksmist ma endiselt ei armasta, samas ei vihka ka. Täitsa okei on. Vaatasin oma tabelit ja siis hakkas kõhus keerama, sest kui mul on kolmas nädal käsil, siis see tähendab seda, et umbes 11 nädala pärast peaksin olema võimeline jooksma mitu tundi järest. Hirmutav, megahirmutav ikka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar