Reedel puhkasin.
Laupäeval oli kavas cross training (ujumine/pilates/ratas vms)... aga ei teinud! ??? Laisk olen, lihtsalt ei teinud ja kõik. Mul ei ole isegi ühtegi head vabandust. Jep, sellise suhtumisega saabki minust jooksja. Oeh, mis ma siin ikka heietan. Nüüd on vist kätte jõudnud üks murdepunkt, kust võib vale tegutsemisega kõik untsu minna.
Kurjam, kui kahju oleks, kui kõik untsu läheb. Olen just hakanud vaikselt inimestele rääkima, et sihukese asja ette võtsin. Mõne sõnaga ja paarile inimesele, aga no ikkagi. Päris piinlik oleks, kui nad minult septembris küsivad, et noh Birgit, mis ajaga poolmaratoni läbisid. Ja kui mina selle peale vaid punastan ja hakkan vabandusi otsides podisema. Oeh, see mental image tekitab ikka väga rõveda tunde.
C'mon, Birgit, võta nüüd end kokku! Vahet pole, mis elus hetkel toimib, commitment on commitment.
Pühapäeval jalutasime Mammuga metsas. Selline mõnus 9 kilomeetrit täis jutustamist jälle.
Neli nädalat sai eilsega läbi. See pole tegelikult üldse kerge olnud, päris palju olen iseend pidanud ületama. Saan aru, et keskmise inimese jaoks ei ole mõned kilomeetrid joosta just eriline saavutus, aga minu jaoks on. Äge on näha, kuidas olen lühikese ajaga megalt edusamme teinud. Nüüd aga läheb aina raskemaks, igal nädalal kilometraaž suureneb. Liblikad tulevad kõhtu, kui mõtlen, et peaksin suutma iga nädala veidi rohkem joosta.
See nädal saab kindlasti keerulisem olema, trennid on raskemad, isiklikus elus keerulisem nädal ja lisaks on jaanid. Palju puhkepäevi ja ringi reisimist paneb kindlasti mu commitmendi korralikult proovile. Tuleb enne ära otsustada, et vahet pole, kus olen, millises emotsionaalses seisus või mis iganes muud, siis trenn tuleb ära teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar